Lühidalt Rootsist

24.01.2012

Haldusstruktuur

Rootsi territoorium jaotub 21 maakonnaks (län) ja 290 vallaks (kommun). Keskvalitsust esindavad regionaalsel tasandil maavanem (landshövding), valitav maavolikogu (landsting, neid on kokku 21 nagu maakondigi) ja läänivalitsus (länsstyrelse). 

Õigussüsteem

Baseerub 1975. aastal vastuvõetud konstitutsioonil. 

Seadusandlik kogu

Ühekojaline Riksdag (parlament), milles on 349 liiget. Riksdag on Rootsis ainus seadusandlik võim, kusjuures üleriigilistel rahvahääletustel saadud tulemused omavad kõigest nõuandvat iseloomu. Parlamendisaadikud valitakse otsestel valimistel nelja-aastaseks perioodiks proportsionaalsuse põhimõttel. Parlamenti pääsemiseks on parteil vaja koguda vähemalt 4% koguhäältest. Rohkem informatsiooni Rootsi parlamendi struktuuri, prioriteetide ning tegevussuundade osas leiate Riksdagi koduleheküljelt. 

Viimased rahvusliku parlamendi valimised toimusid 2010. aasta septembris ja  järgmise mandaadi perioodi valimised toimuvad  2014. aasta septembris. Mandaatperioodiks 2010 – 2014 pääses parlamenti kaheksa parteid. 

Riigipea

Kuningas Carl XVI Gustaf, kelle osa riigivalitsemises piirdub esindusfunktsiooni täitmisega. Rohkem infot leiate kuningakoja kodulehelt.

Valitsemine

Täidesaatvat keskvõimu juhib peaminister. Rootsi praegusesse Moderaatide juhitavasse valitsuskabinetti kuulub 24 ministrit - ministeeriumi juhti või portfellita ministrit (meeste-naiste osakaal: 12-12). Valitsus koosneb 12 ministeeriumist, mille ülesandeks on seaduste ja määruste väljatöötamine ning ligi 250 ametkonnast, mille ülesandeks on seaduste rakendamine ja järelevalve teostamine.

Kuigi riiklikud ametid asuvad vastavate ministeeriumide haldusalas, on nad suhteliselt iseseisvad ning ministrite suvast sõltumatud. Ministrite sekkumised ametite töösse või neile surve avaldamine on praktiliselt välistatud, kuna selle ilmsikstulek ja piisav tõestamine kutsub reeglina esile ministri sunnitud ja viivitamatu tagasiastumise. Nimetatud reeglite järgimist jälgib Rootsi parlamendi konstitutsioonikomisjon.

Rootsi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse tööjaotus sarnaneb nimetatud jaotusega Eestis: keskvalitsust esindab regionaalsel tasandil maavanem (landshövding); valitav maavolikogu (landsting) ja maavalitsus (länsstyrelse) koordineerivad peamiselt riiklikke teenuseid nagu arstiabi, politsei jms. Ülejäänud haldus- ja sotsiaalküsimused kuuluvad valitava kommuuni- ehk vallavolikogu kompetentsi.

Rootsi põhiseaduse tähtis säte on kõigi valitsusdokumentide avalikkus. Igal Rootsi kodanikul on õigus tutvuda valitsuse kirjavahetuse jm. dokumentidega, kui need ei ole eraldi salastatud. Kuna salastada on lubatud dokumente ainult erandkorras ja väga piiratud põhjustel, siis võib öelda, et avalikkusele on kättesaadav praktiliselt kogu riigivalitsemist puudutav dokumentatsioon, välja arvatud isikuregistri andmed ning mõningad statistilised, välisministeeriumi ja julgeolekupolitsei materjalid. 

Peaminister

Fredrik Reinfeldt (alates 5. oktoobrist 2006)

Poliitiline kliima

Rootsi poliitikamaastikul olulist rolli mängivaid poliitilisi parteisid liigendatakse laias laastus vasak- ja parempoolseteks (tsentristlikeks). Alates 1932. aastast kuni viimaste aastateni kujundas ja  domineeris Rootsi poliitilist kliimat sotsiaaldemokraatlik valitsus lühemate mittesotsialistlike koalitsioonivalitsuste intervallidega. Selline areng oli mõneti tingitud Rootsi kiirest tehnoloogilisest ja tööstuslikust arengust 20. sajandi algul, mille tulemusel tugevnes ametiühingu- ja töölisliikumine.

Teisalt on Rootsi läbi sajandite olnud suhteliselt liberaalse keskvõimu ja indiviidi osa rõhutava mõtteviisiga ühiskond, millele lisandub tugevalt juurdunud traditsioon rahva osalusest riigile oluliste küsimuste arutamisel.

Septembris 2010 valiti teist korda järjest võimule ka 2006. aasta valimised võitnud paremtsentristide liit (Moderaadid, Keskpartei, Rahvapartei ja Kristlikud Demokraadid). Parempoolse valitsuse teistkordne tagasivalimine on Rootsi poliitilises kontekstis ajaloolise tähendusega, sümboliseerides riigis aset leidvat sügavamat poliitilise paradigma muutust.

Parem- ja tsentrierakondadele kuulub Riksdagi koosseisus kokku 173 kohta, vasakpoolsetele 156 kohta. Paremerakondade vahel jagunevad kohad järgmiselt: Moderaadid - 107, Keskpartei - 23, Rahvapartei-liberaalid - 24, Kristlik-demokraadid - 19. Sotsiaaldemokraatlikule parteile kuulub uues parlamendis 112 kohta ning nende koostööpartneritele Vasakparteile, Keskkonnaparteile ja Rohelistele vastavalt 19 ja 25 kohta. 2010. aasta parlamendivalimistel pääses Riksdagi ka üks uus partei – paremäärmuslik partei Rootsi Demokraadid, kes said 20 kohta.

Kuna praeguse valitsuse näol on tegu vähemusvalitsusega ja ka koalitsioonipartnerite poliitilised eelistused on pisut erinevad, siis iseloomustab Rootsi päevapoliitikat debattide ja kompromisside rohkus, kust ei puudu ka üllatused.

Peamiste poliitiliste parteide olulisimad poliitilised prioriteedid on seejuures järgmised:

Moderaadid - peamised isikuvabaduste eest võitlejad, kelle tulevikunägemused seonduvad väikese avaliku sektori, madalate maksude, ettevõtluse stimuleerimise ja tugeva riigikaitsega;

Kristlikud demokraadid - perekondlike väärtuste keskne, liberaalset immigratsioonipoliitikat ja välisabi suurendamist toetav partei, kelle prioriteediks on võitlus kõikide ühiskondlike pahedega;

Liberaalne rahvapartei - sotsiaalse turumajanduse ja detsentraliseerimise pooldajad. Prioriteetideks keskkond, liberaalne immigratsioonipoliitika ja välisabi suurendamine;

Keskpartei – sotsiaalliberaalset mõtteviisi kandev partei, mis keskendunud põllumajandus-, keskkonna- ja maaküsimustele.

Sotsiaaldemokraadid - sotsiaalse turumajanduse pooldajad. Kuna partei on tugevalt seotud ametiühingutega, on esmaseks prioriteediks püstitatud võitlus tööpuudusega. Kujutab endast tugeva avaliku sektori eestkõnelejat;

Vasakpartei - ideoloogia baseerub sotsialistlikule/kommunistlikule ideoloogiale, mistõttu partei toetab juba traditsiooniliselt sotsiaaldemokraate. Tegemist kõige populistlikuma parteiga riigis, kes on tugevalt EL-i vastane;

Rohelised - näevad kogu ühiskonda ökoloogilisest vaatenurgast lähtudes, s.t. majandus peab olema allutatud keskkonnale. Sageli EL-i vastased;

Rootsi demokraadid – tugevalt paremäärmuslik partei, poliitiline fookus on suunatud sisserände,  integratsiooni, kriminaalpoliitika ja eakate küsimustele.

Majandus- ja sotsiaalkliima

Rootsi on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud kõrgetasemeliseks heaoluühiskonnaks, mida iseloomustab demokraatlik riigivalitsemine, homogeenne elanikkond ning laialdane sotsiaalhooldussüsteem, mis kokkuvõttes tagab kõrge elustandardi.

Rootsi majanduspoliitikat iseloomustab eelkõige valitsuse rahanduspoliitika stabiilsus. Samuti on iseloomulik laiaulatuslik tulude ümberjaotamise poliitika, mida võimaldavad kõrged maksud ning ohtrad tööturupoliitilised programmid (riigi poolt rahastatav ameti- ja ümberõppekoolitus), mis on suunatud tööpuudusega võitlemisele.

Rootsi majandus on olnud viimastel aastatel stabiilne ja eelarveülejääk arvestatav, kuid vaatamata sellele on 2007. aasta sügisel USAst alguse saanud globaalne finants- ja majanduskriis mõjutanud Rootsit oodatust jõulisemalt. Sama jõuliseks ja oodatust kiiremaks on osutunud ka Rootsi taastumine kriisist. Nii Rootsi sisetarbimine kui ka eksport on näidanud tõusu.

Rootsi on kahtlemata olnud väga atraktiivne välisinvestoritele, pakkudes omalt poolt kvaliteetset, hästi organiseerunud ja Euroopa keskmisest madalamat palka saavat tööjõudu ning väljapaistvaid juhtimisoskusi. Riigi atraktiivsusest annab märku ka tõsisasi, et väliskapitali kontrolli all olevate firmade hulk on viimase kümne aastaga tõusnud ligi poole võrra. Paljud vastavaid uuringuid teostavad väljaanded on asetanud Rootsi kolme väljapaistvama riigi hulka maailmas, mis pakuvad parimat kliimat innovatsiooniks (4% SKP'st läheb Rootsis R&D-sse).

Rootsi peamisi probleeme, kui tsiteerida rahvusvahelisi rahandus- ja majandusorganisatsioone (IMF ja OECD), nähakse eelkõige tööjõuturul, mille paindumatus on saanud majanduskasvu pidurdavaks faktoriks; suures tööpuuduses  noorte hulgas, kõrgetes maksudes ja riigi üleliia suures osaluses majanduses.

Paremtsentristlik valitsus võttis 2006. aastal ametisse asudes suuna erastamisele, pidades riigi osalust otstarbekaks vaid teatud strateegilistes ettevõtetes (LKAB, Vattenfall), kusjuures erastamisest laekunud tulusid kavatseti kasutada riigivõla kustutamiseks. Üldine finants- ja majanduskriis pani aga valitsuse erastamiskavale mõneks ajaks piduri. 2010. aasta valimisplatvorm sisaldas aga taaskord valitsuse erastamisplaane ja seda näiteks selliste ettevõtete osas nagu Nordea, SBAB ja TeliaSonera, kuid tänu Riksdagi opositsiooni vastuseisule ei ole valitsusel õnnestunud neid plaane täies mahus ellu viia.

Tõsisema huvi korral Rootsi Valitsuse ja selle ministeeriumide prioriteetide, struktuuri ning tegevussuundade osas võib klikkida siia.